The Nightmare Before Christmas on veider film. Selle tumeda stop-motion-animatsiooni koostas Tim Burton Disney's ja see oli režissöörile truu, see mängis vastu normidele, mida paljud võiksid oodata nii jõulu- kui ka Disney filmilt. Selle looga Jack Skellingtonist, Halloweentowni kuningast, kes avastab hiljem pühadevaimustatud jõululinna kogukonna, jutustatakse gootilist lugu, ehkki seda, mis on kogu 76-minutilise tööaja jooksul rikkalikult jõulurõõmu puistatud.
Tänapäeval on see üks neist animafilmidest, mida täiskasvanud naudivad sageli rohkem kui lapsed, ja see on kogunud üsna kultuslikku vaatajaskonda. See on nii jõulufilm kui ka Halloweeni film ja olgem ausad, on väga vähe teisi filme, mis suudavad sama staatust hoida. Pikemat aega on räägitud järjest, kuigi midagi pole veel teoks saanud, kuid seniks saame siiski nautida seda nüüdseks klassikalist 1993. aasta filmi, kui tahame, et saaksime paranduse õudsetest stop-motion-õudustest ja vilkuvatest haldjatuledest.
Kuid tee ekraanile oli parema sõna puudumisel The Nightmare Before Christmas jaoks üsna painajalik. Hiljutises Netflixi dokumentaalfilmis The Holiday Movies That Made Us saame teada kulissidetagustest probleemidest ja argumentidest, mis võisid filmi rikkuda. Õnneks läks kõik hästi, kuid mõelgem selle õudse jõuluklassika tegemise ajal aset leidnud murettekitavatele sündmustele.
Disney lükkas filmi alguses tagasi
Tim Burton oli aastaid töötanud Disney juures animaatorina ja töötanud selliste animaklassikute kallal nagu The Fox And The Hound. Kuid kahjuks oli tema loominguline nägemus filmist The Nightmare Before Christmas peresõbraliku stuudio jaoks liig. Kui ta 1982. aastal oma ideed neile tutvustas, otsustasid nad selle üldise veidruse tõttu esialgu filmi vastu.
Burton lahkus seejärel Disneyst ja jätkas filmidega tööd teistes stuudiotes, sealhulgas Batman ja Edward Scissorhands, viimane tähistas tema sõpruse algust Johnny Deppiga.
Kui ta hiljem avastas, et Disneyle kuuluvad endiselt The Nightmare Before Christmas õigused, pöördus ta seejärel uuesti stuudio poole. Seekord nad leebusid ja nõustusid Burtoniga filmi kallal koostööd tegema. Lavastamise asemel otsustas Burton selle hoopis produtseerida ja andis režissööri ohjad üle kaasanimaatorile Henry Selickile.
Filmi algus oli aeglane
Burton pani filmi jaoks kokku animaatorite meeskonna ning Selicki juhtimisel ja 18 miljoni dollari suuruse eelarvega olid nad kõik valmis tööd alustama. Üks probleem oli siiski. Töötavat skripti ei olnud. Ja ilma stsenaariumita ei teadnud animaatorite meeskond, kust alustada.
Miks stsenaariumi polnud? Netflixi dokumentaalfilmi kohaselt oli põhjuseks see, et Burtoni loo ideed stsenaariumiks muutma palgatud Michael McDowell veetis kirjutamise asemel aega oma uimastiharjumustele keskendumisele. See peatas filmi tootmise, kuid õnneks päästsid päeva kaks inimest.
Burton oli palganud Danny Elfmani, mehe, kes oli loonud muusika Batmanile ja mõnele muule tema filmile, et pakkuda filmi laule. Elfman tuli välja nüüdseks klassikalise loo "What's This" ja see andis animatsioonimeeskonnale inspiratsiooni alustada.
Elfmani naine Caroline Thomson, kes oli varem kirjutanud filmi Edward Scissorhands, võeti seejärel stsenaariumi kirjutamise kohustustest üle. Tänu nii talle kui ka Elfmanile hakkas film kuju võtma.
Skripti üle oli vaidlusi
Thomson töötas stsenaariumi kallal, kuid tema abikaasale ja koostööpartnerile Danny Elfmanile tema esimene mustand väga muljet ei avaldanud. Seejärel sai stsenaarium uue kuju, kui režissöör Selick sekkus ja tegi muudatusi.
"Kuidas sa julged minu stsenaariumi üht nooti muuta," ütles Thomson talle, kuid nagu Selick Netflixi dokumentaalfilmis selgitas: "Võite kirjutada maailma parima stsenaariumi, kuid see ei ole kunagi võttestsenaarium."
Teine probleem oli see, et Thomson polnud kunagi varem stop-motion animafilmi kallal töötanud, mistõttu tuli tema stsenaariumi muuta. Vaatamata sellele, et ta oli sellest raevunud, leebus ta hiljem, kui tehti kompromisse, et tema stsenaarium saaks animatsiooniprotsessiga kaasas käia.
Tim Burton ei olnud alati õnnelik
Nagu Netflixi dokumentaalfilmis räägitakse, vihkas Burton Halloweentowni algupäraseid kunstiteoseid ja nõudis midagi tumedamat, vähem erksate värvidega.
Burton vihkas ka filmi algset lõppu ja väidetav alt kukkus välja ning lõi pärast lõpptulemuse nägemist vihast seina sisse augu. Seejärel muudeti lõppu, et see vastaks tema nõuetele.
Filmi lõppedes läks Thomson Burtoni juurde ja pakkus välja teistsuguse lõpu, mis pani ta karjuma ja ründas montaaži. Ütlematagi selge, et Thomson ei saanud soovitud lõppu.
Danny Elfmani tunded said haiget
Elfmanil ei palutud mitte ainult filmi skoorida, vaid tal paluti ka Jack Skellingtoni tegelaskuju häälestada. Hiljem peeti tema näitlejatööd aga puust ja Selick asendas ta Chris Sarandoniga.
Kahjuks ei andnud režissöör Elfmanile muudatusest teada ja palus Caroline Thomsonil hoopis talle uudisest teada anda. "Ma pidin oma uhkuse alla neelama," ütles Elfman, kui arutas oma haiget tundeid dokumentaalfilmi tegemisel. Vaatamata sellele tagasilöögile on tema häält filmis kuulda, kuna Jacki laulmisel kuuleme seda Elfmani.
Happy Endings
Filmil läks ilmumisel kehvasti, kriitika vastuvõtt oli üsna leige. Tänu VHS-i ja DVD-de müügile on sellel aga kujunenud kultuslik jälgijaskond ja seda armastavad nüüd paljud. Kindlasti on Disney ja filmi tegijate unistuse täitumine vaatamata painajalikule kuhjumisele filmi ilmumiseni!
