Disney heaks töötamine võib olla iga näitleja unistus, olgu see siis tulevane staar või keegi, kes on selles valdkonnas juba mõnda aega tegutsenud. Sellest hoolimata on Disney heaks töötamist palju lihtsam öelda kui teha.
Küsige lihts alt Zack Snyderilt, kes tahtis, et nad teeksid tema versiooni Star Warsist, kuid Disne y ei olnud sellele ideele vastuvõtlik. Vaatamata tagasilükkamisele jätkas Snyder ja tegi oma otsuse. Disneyga või ilma saate siiski teha tohutu karjääri.
Oleme näinud, et ka vastupidine kehtib. Väljakujunenud staarid ütlevad Disneyle. Nad on minevikus teinud julgeid katseid, näiteks püüdnud panna Jack Nicholsoni tööle Herculesena, Emma Watsoni filmis Tuhkatriinu või Will Smithi filmis Dumbo. See ei lähe alati omamoodi.
Sel juhul oleks Disney võinud vaieldamatult valida 80ndate parima ja mõjukaima filmi. Michael J. Foxiga peaosas tõusis film hüppeliselt ja selle pärandit on tunda tänaseni. Vaatame, miks Disney ütles konkreetsele projektile ei ja kes näitas üles huvi filmi tegemise vastu.
Steven Spielberg tundis huvi
Filmi edukaks tegemine on omaette metsaline, nüüd on filmi valmimine alguses piisav alt raske, eriti linnas, mis on täis stsenaariume ja ambitsioone.
Selle konkreetse filmi vastu ei olnud huvi alguses nii suur, kuni kaasstsenarist tegi paugu "Romancing the Stone", mis pani ta kaardile.
Filmil oli kaks mustandit ja üks neist jõudis Steven Spielbergini, kes oli erinev alt Disneyst projektist väga huvitatud.
"Kirjutasime kaks ametlikku mustandit ja see oli teine, mille tutvustasime kõigile. Üks inimene, kes oli sellest mustandist väga huvitatud, oli Steven Spielberg."
"Olime temaga teinud paar filmi ja neid kõiki peeti hulluks. Ütlesime Stevenile, et kui me koos sinuga filmi teeme ja see läheb ära, ei tööta me tõenäoliselt enam kunagi selles linnas, sest me Need on poisid, kelle filme tehakse nende sõbra Steven Spielbergi tõttu."
Film võeti lõpuks üles ja võitlused sellega ei lõppenud. CNN-i andmetel oli casting raske, eriti Michael J. Foxi rolli puhul.
Arvestades Michaeli tolleaegset ajakava ja tema perekonnasidemeid, muutus filmi filmimine väga stressirohkeks. Õnneks läks see lõpuks kõigi asjaosaliste jaoks korda ja filmist sai koletis hitt.
Mis puutub Disneysse, siis nemad olid esimeste seas, kes said stsenaariumi, ja kummalisel kombel ei huvitanud nad tol ajal üldse huvi.
„Tagasi tulevikku” särab ilma Disney toetuseta
Aus alt öeldes öeldakse, et film lükati tagasi vähem alt 40 korda, enne kui stuudio sai lõpuks rohelise tule.
Kaasstsenarist Bob Gale meenutab oma varasemaid kogemusi filmi müümisel: "Kõik suuremad stuudiod lükkasid stsenaariumi tagasi üle 40 korra ja mõned rohkem kui korra. Me läheksime tagasi, kui nad juhtkonda vahetasid."
"See oli alati üks kahest asjast. See oli "Noh, see on ajarännak ja need filmid ei teeni raha." Saime seda palju. Saime ka: "Seal on palju magusus sellele. See on liiga tore, me tahame midagi räigasemat, näiteks "Porky's". Miks sa ei vii seda Disney'sse?"
Just seda meeskond tegi. Kontseptsioon tundus olevat Disney jaoks suurepärane. Kuid see andis kiiresti tagasilöögi, kuna ettevõte ei soovinud filmis osaleda, nimetades selle "liiga räpaseks".
"Kuulsime seda nii palju kordi, et Bob [Zemeckis, kaasstsenarist ja režissöör] mõtlesime ühel päeval: "Mis kuradit, viime selle Disneysse."
"See oli enne, kui Michael Eisner sisse läks ja selle uuesti leiutas. See oli vana Disney pererežiimi viimased jäänused. Käisime juhiga kohtumas ja ta küsib: "Kas te olete hullud? Kas te olete hulluks läinud? Me ei saa sellist filmi teha. Sul on laps ja ema autos! See on intsest – see on on Disney. See on meie jaoks liiga räpane!"
Disney lõi end kindlasti, sest film muutus 80ndate ikooniks ja need keelatud autostseenid osutusid päris ikoonilisteks.
Neid pilte tähistatakse tänapäevalgi koos filmi endaga.
Alati on huvitav mõelda, kuidas Disney oleks filmi muutnud. Tegelikult on see nii hea, nagu see on.
