Jõuluklassika Elf on film, mida kõik peaksid pühade ajal vaatama. See 2003. aasta film mitte ainult ei tekita õnne- ja rõõmutunnet, vaid tuletab meile meelde, et peaksime ka oma elus pereliikmetega ühendust võtma. Oh, ja see ajab meid ka naerma, mis on just see, mida me vajame pärast ahjus kalkuniga juhtunud katastroofi ja järjekordset kingituse lahtipakkimist, mida me kunagi ei kasuta!
Elf on üks Will Ferrelli populaarsemaid filme. ja ilma temata ei pruugi see olla nii meeldejääv kui praegu. Tema etteaste pole entusiastlik, sest ta läheb oma isa (James Caan) otsima suure süütuse ja rõõmsa jõulurõõmuga. Kuid kas teadsite, et see roll oli algselt mõeldud kellelegi teisele? Ja kas teadsite, et Elf, kuigi kaugel nendest eredatest ja korduvatest Hallmarki jõulufilmidest, oli peaaegu palju tumedam film kui see, milleks see tegelikult välja tuli?
Film, mida me praegu armastame ja naudime, oleks võinud olla väga erinev, kuid õnneks sarnaneb see, mida me igal jõulupühal saame, pigem magusa ja maitsva jõulupudingiga kui kausitäie ebameeldivaid rooskapsaid! Vaatame siiski, milline film võis olla.
Jim Carrey oli peaaegu peaosas
Raske on ette kujutada kedagi teist peale Will Ferrelli maniakaalse meeslapsena, kelleks on Buddy the Elf. Kuid enne kui Anchormani staari rolli kaaluti, pakuti seda osa algselt Jim Carreyle.
Muidugi pole Carreyle jõulufilmid võõrad. Ta mängis 2000. aastal kuulsaks The Grinchi rollis samanimelises filmis ja mängis 2009. aasta filmis A Christmas Carol teist jõulupüüdjat Ebenezer Scrooge'i. Elfist oleks saanud osa Carrey pidulike filmide kübaratrikist, kuigi ta mängis kedagi, kes nautis jõule, selle asemel et neid põlastada.
Filmi oli arendatud aastaid, enne kui Ferrell kaasa lõi, ja kuna Carrey oli tõusev noor komöödiatäht, pakuti talle seda osa. Kuid nagu paljude filmide puhul, jäi see arendusse kinni, nii et selleks ajaks, kui režissöör Jon Favreau kaasati, oli nüüd paljuteeniv staar juba ammu edasi liikunud.
Pole raske ette kujutada Carreyt Buddyna, sest näitleja koomiline isiksus, nagu tegelane, on veider, kuid kummaliselt armastusväärne. Sellegipoolest ei pidanud see nii olema, kuid enne kui Ferellile seda osa pakuti, oli sellele rollile kandidaat veel üks tõusev koomik.
Chris Farleyt peeti ka rolliks
Nagu selgus uues Netflix sarjas The Holiday Movies That Made Us, SNL alum, kaaluti ka Chris Farleyt Buddy rollis. Elfi stsenarist David Barenbaum ütles filmi algsete produtsentide (MPCA) kohta: "Nad tahtsid teha sellest Chris Farley filmi, mis oleks olnud hoopis teine film, hoopis teistsugune film."
Anarhilise koomilise persooniga Farley oli Buddy rolli jaoks veidi vasakpoolne valik ja film oleks võinud olla täiskasvanulikum, kui ta oleks selles osalenud. Õnneks viis Barenbaum filmi teise stuudiosse (New Line) ja nad andsid Ferrellile rohelise tule rolli asumiseks.
Film oleks võinud olla väga tumedam
Samuti selgus Netflixi dokumentaalfilmis, et Elf oli peaaegu PG-13 film. Algne stsenaarium oli režissööri Jon Favreau sõnul ilmselt palju tumedam ja vähem peresõbralik kui see, mis filmist lõpuks sai. Buddy tegelaskujul oli tema jaoks ka tumedam pool ja kuigi meil pole ülevaadet, mis see oli, võis see olla põhjus, miks Ferrell sellesse rolli algselt valiti. Tol ajal ei tuntud Ferrell perefilmide tegemise poolest, kuna ta oli täiskasvanutele mõeldud filmide staar, nagu Old School ja A Night At The Roxbury.
Õnneks luges Favreau stsenaariumi läbi ja otsustas midagi palju lapsesõbralikumat. 2013. aastal ajakirjale Rolling Stone antud intervjuus ütles ta:
Elfi tumedam versioon oleks kindlasti võinud olla päris huvitav, kuid film on eriline oma süütuse ja (nagu allpool näeme) jõulumeeleolu tõttu.
Algne lõpp oli üsna erinev
Elfi lõpp on üsna maagiline. Kui jõuluvaimu ei jätkunud, et jõuluvana kelk maast lahti saada, julgustas Buddy sõber Jovie pe altvaatajat jõululaule laulma. See oli stseen, mis näitas, et inimesed linnas ühinevad üheks ning kuidas koos olemisel rõõmus ja rõõmus võivad olla võimsad ja maagilised tagajärjed: sel juhul paneb jõuluvana kelk lendama!
See lõpp teebki filmi nii eriliseks ja on kaugel algversiooni lõpust, kus põhjapõtrade lendamiseks ja kelgu maast lahti tõstmiseks kasutati maagilist tolmu. See on tore idee, kuid mitte nii maagiline kui jõulumeeleolu ise!
Jumal tänatud Favreau eest, kes tellis ümberkirjutamise, ja jumal tänatud filmi eest, mis võib meis kõigis jõulumeeleolu esile kutsuda!
