Siiani ei tea me Disney 1994. aasta klassiku Lõvikuningas loomise lõplikku lugu. Paljud arvavad, et paljud detailid pärinevad Jaapani 60ndatest pärit animeseriaalist nimega Kimba The White Lion. Kui Disneylt selle kohta alles 2019. aastal küsiti, vältis ta seda küsimust. Nende jaoks on sellel filmil ainult üks kindel ajalugu… Ja see on ka päris põnev…
Enne Jon Favreau live-action adaptsiooni Disney filmist Lõvikuningas avaldamist avaldas Forbes põneva suulise ajaloo või kõigi lapsepõlve lemmikfilmi loomise ja tootmise. Muidugi ümisevad paljud millenniaalid (nagu ka nende vanemad) ikka veel "Ole valmis" või taasloovad filmist kuulsaid stseene.
Siin on kõigi nende nostalgiliste detailide juur…
Esm alt nimetati seda "Džungli kuningaks" ja see tuli Jeffrey Katzenbergi meelest
Vastav alt Forbesile antud intervjuule väitis stsenarist Linda Woolverton, et Disney animatsiooniosakonna endine juht (ja DreamWorksi tulevane asutaja) on mees, kes vastutab Lõvikuninga eest… Vähem alt selle esimese eostamise eest.
"Ma osalesin filmis "Homeward Bound" ja siis võttis Jeffrey Katzenberg mind [sellest filmist] välja, mille pärast ma olin ärritunud, ja pani mind sellesse asjasse nimega "Džungli kuningas"," rääkis Linda Woolverton. Forbes. "Jeffrey tahtis tõesti teha Aafrika lõvikutsika täisealiseks saamise [lugu]. Selle juurde me tagasi läksime ja küsisin tem alt, mis teda selle idee juurde tõmbas, sest ta oli projektile väga pühendunud.. Ta rääkis tõeliselt huvitava isikliku loo reetmisest [poolt] tema elus äge tegelase poolt. See pani mind selle konkreetse jutustamise juurde, milleks on Simba reetmine arm; Simba usaldus Scari vastu ja teate, kuidas lugu se alt edasi läheb."
Enne Lindat oli Jeffrey ideede põhjal kirjutatud stsenaarium, kuid see ei meeldinud kellelegi stuudios. Niisiis, Jeffrey teadis, et ta peab palkama Linda ja teisi talente, et asju muuta.
Kaasrežissöör Rob Minkoff (kes palgati koos Roger Allersiga filmi ellu äratama) ütles, et filmi algne lähenemine oli väga naturalistlik. Kuid kui Robi tööle võeti, veendus ta, et muutis oma soovi filmi palju vaimsemaks muuta.
"Tundsin väga tugev alt, et jutuvestmise müütiliste omaduste süvendamiseks on vaja vaimset mõõdet," ütles kaasrežissöör Rob Minkoff Forbesile. "Roger [Allers] tundis samamoodi ja seetõttu tegime väga tõhusat koostööd. Me tõime sisse igasuguseid viiteid ja erinevaid filosoofiaid."
Reis Aafrikasse lõi olulise sideme
Osa sellest visioonist pidi kajastuma loo visuaalses kujunduses, nii et Christopher Sanders (lavastuse kujundaja) palgati teekonnale üsna varakult.
"Projekti arendati väga pikka aega. Töötasin "Kaunitar ja koletis", kui nägin esimest korda [Lõvikuninga] joonistusi, " ütles Christopher Sanders. "Sel hetkel kutsuti seda džungli kuningaks. Ma arvan, et kui ma [sellega] päriselt tegelesin ja alustasin, siis alustasin sellega, et mind paluti saada üheks kunstiliseks juhiks. Ma polnud kunagi varem kunsti juhtinud ja … ma läksin sel hetkel meeskonnaga Aafrikasse. See oli kõige hämmastavam reis, mis mul elus on olnud."
See reis Aafrikasse mitte ainult ei võimaldanud visionääridel saada inspiratsiooni maastiku ja lugude jutustamise jaoks, vaid lõi nende vahel ka sideme.
"See oli üks neist asjadest, kus hiljem, kui me filmi kallal töötasime, oli hetk, kus Roger vaatas üles ja ütles: "Me peaksime selle asja tegema nagu…" ja siis keegi teine ta ütleks: "See päev jõe ääres" ja ta ütles: "Jah!" Te kõik mõistsite, millest kõik räägivad," selgitas Christopher.
Shakespealik ilmselge seos
Igaüks, kes on "Hamletit" lugenud, näeb ikoonilise William Shakespeare'i näidendi ja Lõvikuninga sarnasusi. Ja seda tehti väga meelega.
"Tol ajal oli suur asi, mida teha, kangelase teekond, "Tuhande näoga kangelane", " ütles stsenarist Linda Woolverton. Linda leidis aga, et vana raamat oli üle jõu käiv ja selles leiduv loo struktuur ei sobinud selle jaoks, millest sai Lõvikuningas. Selle asemel sai ta suurema mõju William Shakespeare'ilt.
Produtsent Don Hahni, kaasrežissööride Roger Allersi ja Rob Minkoffi, samuti Brenda Chapmani, Kirk Wise'i ja Gary Trousdale'i abiga töötati kogu lugu ümber, et see sobiks Shakespeari uue mõjuga.
Selle struktuurimuudatuse tõttu võeti kasutusele peamised võtted, nagu Stampede'i stseen ja Simba pagulus, Mufasa kummitus ja isegi Simba naasmine Pride Rocki.
Seda kõike tutvustati stuudio juhtidele, sealhulgas Michael Eisnerile, Roy Disney juuniorile ja Jeffrey Katzenbergile.
"Kui me esituse lõpetasime, küsis Eisner, kas saaksime Shakespeare'i, täpsem alt "Kuningas Leari", kasutada materjali maandamiseks mudelina, " ütles Rob Minkoff. "Aga see oli Maureen Donnelly, "Väikese merineitsi" produtsent, kes pakkus, et "Hamlet" on sobivam ja see seostus kõigiga. Kui rahvas pomises: "Onu mõrvab kuninga… muidugi!" "See on Hamlet lõvidega!" Michael kuulutas ja see oligi."
