Erin Brockovich on väitnud, et tunnustatud 2000. aasta film vastas 98% tõsieluloole, millel see põhines. See ütleb palju, arvestades, et Hollywoodis on meelelahutuse huvides juba päriselu sündmustel põhinevaid lugusid kokku pressitud. Film oli ka Julia Robertsi üks tulusamaid filme, mis tõestab, et reaalsus võib olla sama müüdav kui väljamõeldis. Kuid siivutu ja pealehakkav advokaat, kes ei karda oma käsi määrida (sõna otseses mõttes), et seista süütute elude eest, on värk, millest koostatakse suurepäraseid lugusid. Ja publik (sealhulgas Oscari hääletajad) oli selle looga selgelt seotud.
Hoolimata filmi edust ei tundnud Julia mängitud tõeline advokaat sellega täiesti rahul. Ja tänaseni on tal mõned reservatsioonid…
Kuidas Erin Brockovichi väga tõelisest juriidilisest lahingust sai film
Kui Erin Brockovich hakkas esimest korda võitlema PG&E-ga, ettevõttega, mida süüdistati erinevates Ameerika linnades vee mürgitamises nii tegelikkuses kui ka kinos, oli tema kohtuasjal põhinev mängufilm tema meelest kõige kaugemal.
"90ndate alguses tegi mu sõber Pam DuMond minuga palju kraniaalset ja kiropraktilist tööd, kuna mul oli autoõnnetuse tõttu probleeme," ütles Erin Brockovich intervjuus. koos Vulture'iga. "Ta küsis minult alati, miks mu kontsadel muda peal on või milleks mu autos olev jääkast oli. Ma ütlesin talle. Mida ma ei teadnud, on see, et ta jagas seda lugu oma sõbraga, kelle nimi on Carla Shamberg, kelle abikaasa oli Danny DeVito partner. Carla ütles: "Sa ütled mulle, et mõni valjuhäälne tibu jookseb ringi ja kogub surnud konni, sest seal on mürgine [vee] juhtum?" Nii et ühel päeval küsis Pam minult, kas ma tahan Carlaga kohtuda, ja ma vastasin: „Olgu, ma ei teadnud, et sa mu lugusid kellegagi jagad, aga kindel."Kohtusin Carlaga ja ta rääkis sellest oma mehele ning me kohtusime Danny DeVitoga ja see läks se alt edasi."
Varsti pärast kehva kohtumist filmi produtsendi Danny DeVitoga valiti tema lugu ja pall veeres. Kuid Erin unustas selle juhtumise kiiresti. Osaliselt seetõttu, et filmistuudiod ostavad kogu aeg õigused lugudele, millest tegelikult kunagi filme ei tehta, ja os alt seetõttu, et Erin oli oma töösse sügav alt investeerinud.
"Ma ei investeerinud sellesse. Mind investeeriti oma töösse," tunnistas Erin. "Järgmise asjana teadsin, et neil on režissöör. Järgmisena, millest ma teadsin, teevad nad tõesti filmi. Ja järgmiseks teadsin, et nad valivad, kes selles mängib. oli Julia Roberts."
Erinil oli filmiga tõesti ebamugav
Vulture'ile antud intervjuus tunnistas Erin, et oli filmi pärast äärmiselt "närviline", eriti kuna see sai nime tema järgi.
"See pani mind olukorda, mis ajas mind närvi," selgitas Erin pärast seda, kui ütles, et võõrad küsisid tem alt seda enne selle vabastamist.
Aga asi, mis Erini kõige rohkem närvi ajas, oli see, kas film on täpne või mitte. Lõppude lõpuks põhines film tema elu ühel tähtsaimal hetkel, mis juhtus mõjutama paljusid süütuid inimesi.
"Tõde on kummalisem kui väljamõeldis ja kõigil on oma arusaamad, kuid ma teadsin, et see, kuidas Hinkley inimesed [filmi kohta] suhtuvad, oli meie jaoks oluline. Seal oli palju teisi inimesi, kes olid selle juhtumiga seotud, teised ettevõtted ja kõik mängisid oma rolli. Soovin, et neid kõiki oleks lihts alt filmis näha olnud. Ma muretsesin selle pärast, kuidas nad end tunneksid."
Kuid Erin väidab, et režissöör Steven Soderbergh, Universal Studios ja Jersey Films tegid kõik uskumatuid jõupingutusi, et teha lugu õiglusest ja olla kino piiranguid arvestades võimalikult reaalne. Ühesõnaga, ta usaldas neid. Ja kuigi ta tunneb endiselt mõnevõrra ebamugavust selle kuulsuse pärast, mille film talle tõi, on ta tänulik filmiga seotud sõnumite ja selle eest, kuidas see olulisele pooleliolevale probleemile valgust tõi.
Kas filmis oli tõeline Erin Brockovich?
Jah. Erin esineb filmis söögikoha ettekandjana. Irooniline, et tema nimesildi järgi oli tema nimi "Julia R." Kuigi see hetk tekitas fantastilise kaadritaguse fakti Julia Robertsi filmist, ei olnud see midagi, mida tõeline Erin teha tahtis.
"Mul on alati olnud kaameratega ebamugav, sellest ajast, kui ma end mäletan. Mu ema oli ajakirjanik ja sotsioloogia eriala ning armastab fotograafiat. Kolin sageli kaamerast eemale," rääkis Erin oma intervjuus Raisakotkas. "Kogu see filmitegu tekitas minus piisav alt ebamugavust. Ma võin sellega veel tänagi väga ebamugav alt tunda."
